"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust tausta ega konditsiooni aga tunnen et pean sulle kõigepealt selgitama mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen et kurat mul pole häda kedagi vaata Clintonit või Kennedyt. Ahjaa „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“ on mingil määral see võõras kole juhtum mis paneb mõtlema et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi."
